Järgmised esinemised

10.01/kell 18.30 Tallinna Keskraamatukogu Luuleklubi (erikülaline Jürgen Rooste) -Nurmenuku raamatukogu (Ehitajate tee 109a)
10.01/kell 21.00 CheckOUT : Poetry at Checkpoint Tallinn (Kopli 78b)
18.01/kell 22.00 Luuleministeerium- Kolm (Juhentali 11, Tallinn)
31.01/kell 20.00 Kirjandusõhtu “Viimane Neljapäev” – Pööning (Akadeemia tee 24, Tallinn)
6.02/kell 18.30 Tallinna Keskraamatukogu Luuleklubi (erikülaline Helen Rätsep) -Paepealse raamatukogu (P. Pinna 8)
28.02/kell 20.00 Kirjandusõhtu “Viimane Neljapäev” – Kolm (Juhkentali 11, Tallinn)
9.04/kell 18.30 Tallinna Keskraamatukogu Luuleklubi (erikülaline Renate) – Kännukuke raamatukogu (E. Vilde tee 72)

Ürituste info: facebook.com/kultuuriyritused

 

 

Minu parimad luuletused ja jutud on vormistatud raamatuks “Viirastus ja viis naist”

 

Raamat on saadaval ka Rahva Raamatu kauplustes ning laenutamiseks Tallinna, Tartu, Pärnu, Rapla, Kehtna, Kivi-Vigala, Viimsi, Saku jpt raamatukogudes.

Advertisements

Minu EKRE ja eraelu

Eestisse tuleb 7 miljonit pagulast.
Meenutan endalegi jutuga last.
Nagu EKRE meeleavaldus käiks,
kõik kohad on moosi täis.

Elu vôttis minult tüdruksõbra ja veel midagi.
Minu EKRE ja eraelu ei huvita kedagi.

Mulle jäi vaid pime viha.
Midagi muud ei jäänudki kätte.
Kes on tema, et saab minult midagi vôtta?
Mitte ainult suhte, mille koos lõime.
Ka headuse, märkamise ja empaatiavôime.

Nüüd on minu aeg käes.
Reageerin üle, nagu sa näed.

Võtan omaks käitumise, mis sobiks seale.
Karjun Maxima kassapidajate peale.
„Miks sa eesti keelt ei oska?
Ma ei saa siit midagi osta!“
Miks elu mulle kõike kohe tagasi ei anna?
Ei too mulle isegi vene naist nimega Žanna.

Alles nüüd, kui ta lennukile lasen.
Tuleb uus neiu ja järgmine tase.

Laupäeval, 24. aprillil 2010

Kui keegi teaks, et ma hakkan kirjutama kohe oma esimest luuletust avaldaksid nad selle üle suurt imestust või mõtleksid, et ma teen nalja. Aga keegi ei muiga praegu, sest nad ei tea minu plaanist midagi.  Minu endine ühiselamutoakaaslane Sander, kes tõi mulle ühikasse lugemiseks Tõnu Trubetsky luulekogu ja kellega koos me veel mõne kuu kooli ühielamu toa naril istusime ja Vennaskonna laulutekste kiitsime, tahaks kindlasti mu uuest hobist kuulda. Aga ta ei tea midagi ja mul pole veel isegi aasta pärast piisavalt julgust, et oma luuletusi üldse kellegile näidata. Ma ei näita oma tulevasi tekste järgmise aasta jooksul ka oma õdedele, vennale, sõpradele ega neiule, kes andis mulle rohkemal või vähemal määral inspiratsiooni tervelt minu üheksaks esimeseks luuletuseks. Ma olen 19. Lõpetasin 2 kuud tagasi kutsekeskkooli ja kolisin Kehtna ühiselamust tagasi ema ja õe juurde Mustamäe korterisse. Ülikooli minekuni, püsisuhte tekkimiseni ja avastamiseni, et mulle meeldib teiste ees laval oma luuletusi ette kanda, läheb veel aega. Mõni asja jaoks rohkem, mõne jaoks vähem.

Mul ei olnud lapsena huvi ei luuletuste, raamatute ega muusikategemise vastu. Mu õed käisid kunstiringis ning nad mõlemad joonistavad väga hästi. Ma mäletan lapsepõlvest, kuidas ema neid selle eest kiitis. Mina joonistada ei osanud ja seetõttu ei pannud ma ka emale pahaks, et ma mind selle eest ei kiitnud. 15-aastasena Õpilasmalevas käies hakkas mind huvitama kitarrimäng ja mõned kuud tagasi jõudsin ma lõpuks oma esimene kitarri ostuni. Mu esimesed luuletused olidki mõelnud laulutekstideks, kuid peagi selgus, et luuletuste kirjutamine tuleb mul hoopis paremini välja, kui kitarrimäng, mida ma piisavalt harjutada ei viitsinud ja millest ma praegu mäletan ainult peamisi akorde.

Aga kuidas peaks üldse luuletust kirjutama hakkama? Mõni aeg varem kuulsin R2 intervjuust, et Tõnu Trubetsky kirjutas laulu “Pille-Riin” sõnad lugedes raamatut “Pille-Riini lood”. Võtsin siis ette raamatut “Väike prints” ja hakkasingi pihta. Kuna ma uskusin sellel ajal ja usun siiani, et looming peab olema emotsionaalne, mõtlesin ma luuletust kirjutades veidi varem juhtunud õnnetu juhtumise peale, kuidas ma olin 2 korda väljas käinud ühe tüdrukuga, kellega mul oli koos väga tore, ning tundus, et tore on ka temal. Aga ma eksisin, sest kolmandale kohtingule kutsumisele vastas Kaie (kohtuasja vältimiseks nimi muudetud), et tahab oma õega koos aega veeta ja pole minuga suhtlemisest huvitatud.

Kui keegi teksti loeb, mõtleb ta kindlasti, miks mu luuleblogi nimi on Mustamäe Korter ja Patarei vangla. Tõe huvides pean ütlema, et ma pole kunagi murdnud sisse ühtegi Mustamäe korterisse ega istunud kinni 15 voodikohaga Patarei vangla ühiskongis. Küll aga kirjutasin ma Mustamäe korteris oma esimene luuletuse “Päikesega koos sündinud” ja esinesin esimest korda oma luuletustega avalikult Patarei vanglas toimunud kirjandusõhtul “Viimane neljapäev”.

Võrrandi x

Siin on täna kuidagi vaikne.
Pole enam lärmi ega sireene.
Ma ei suitseta midagi ega riku oma geene.
Olen lihtsalt voodis ja paikne.

Mul on teile uudiseid aga need pole head…
No üldiselt on vaikus, nagu vaikus ikka.
Õiget vaikust pole lühikest ega pikka.
Vaikuses meenuvad mu õiged valikud ja vead.
Meenutan vaikselt tema nalju.
Järsku on seda liiga palju.

Teised aitaksid mind.
Aga mul pole õigeid sõnu, et kõnelda.
Terveid poksikindaid, et võidelda.
Las ma olen natuke pikali maas.
Ma tegelikult kardan ka.
Äkki on sõnadel hind.

Elu näeb seda jama aga ei soovi midagi muuta.
Huvitav miks?
Sest mina olen selle võrrandi x.
Mina pean tegema ja suutma.

Kuni mõistus on selge, pole miski kadunud.
Õpin uuesti kõndima, rääkima, kallistama.
Soojadest tunnetest hakkab isegi palav.
Aga praegu on küll liiga vara.

 

 

 

 

Kallis kurjategija

Kõigest sellest on möödas aastaid ja kuid.
Ei mingeid jamasid enam.
Elan mõnusalt ja lõhun aias puid.
Kui äkitselt helistab tema.

Kirves jääb küll kõrvale aga see pole üldse tore.
Mingit jällekuulmisrõõmu mul ei ole.
Kallis kurjategija pakub mulle raha.
Tahab, et müüksin end talle maha.
Teda tundes on see raha must,
kuritegelik ja tulnud jumal teab kust.

Kallis kurjategija…

Miks sa üldse minu poole pöördud?
Kas sa ei pannud tähele, palju aega on möödund?
Igasuguseid mõtted tuleb pähe,
seda raha pole ju üldse vähe.
Saaksin investeerida, reisida…
Kuidas ma saan üldse niimoodi mõelda?
Sina saaksid minu kohta samamoodi öelda.

Kallis kurjategija…

Vastuseid otsides kõnnin kogemata kohta, kus tutvusime,
kus veel rohkem kogemata armusime.
Aga mälupildid toovad mulle ette
valu, mahajäetustunde ja selle, mis tuli kätte.
Annan talle andeks aga ei aita teda enam.
Olengi natuke parem, kui tema.

 

Sain aru

Mind on terve elu petetud.
Kui suureks sain, sain teada palju uut.
Mitte ainult uut, vaid kohe midagi suurt.
Ma olen nüüd jalutu ja kätetu.

Sain teada, et iga naise silmis,
ei olegi elu kui pornofilmis.
Nad tahavad isegi mehe toetust ja hoolt
ja, et sa sa oleksid vaidluses nende poolt.

Sain teada, et iga alkohoolik polegi habemega mees.
Ta võib olla ka pubekas A ja O ees.
Mõni on edukas ja haritud naine,
kes ainult kiirel tööpäeval on kaine.

Sain teada, et lollidel päriselus ei vea,
miks alkot, narkot, juhusuhteid otsima ei pea.
Ma tean, et see polegi nii hea.

Tütar

Saame kiirelt kokku.
Kuid midagi on valesti.
Ta ei lõhna enam sama kenasti.
Lähme kiirelt lahku.

Tegelikult oli 1 põhjus veel.
Aga mida selle meenutamine ikka teeb?
Hõõrusin seda talle nina alla ja ta polnud kade.
Lõpuks ta ei öelnudki, et on minust rase.

Tal tekkis kiirelt uus mees.
Või olid nad juba koos aga ma ei teadnud veel.
Temale jäi pere ja mulle mu äri.
Kõik on korras. Või mitte päris?

Ma ei vihka kedagi.
Ma ainult jõin ja tegin tööd.
Veetsin temaga ainult ööd.
Niimoodi ei tule midagi.

Kohtun tütrega aastal 2035.
Ma sain teada ja olen nüüd siin.
Tütar on tark ja mõtleb suurelt.
Tema enesehinnang ei rajane tuulel.

Mina vastutan selle eest, mis teda ehib.
Väike-Birgit vihkab mehi.
Kõik on korras. Või mitte päris?

Erakordselt ebamugav

Ma küsin, mida sa siin teed?
Mis siidrit sa jood?
Või sobib sulle hoopis Maxima pakivein?
Kas meie all peaks olema madrats või kõlbab ka hein?
Millised on su kõige piinlikumad lood?
Kas sa oled kohusetundlik või sul on võlad?
Ja miks sul on ometi nii ilusad õlad?

Täna öösel ma luban,
et sul on kohe erakordselt ebamugav.

Sa küsid, mida ma siin teen?
Mitu tüdrukut mul on olnud?
Miks ma eile sõbra juures polnud?
Miks ma magades karjun?
Ja millise valuga ma iialgi ära ei harju?

Ta öösel sa lubad.
et mul on kohe erakordselt ebamugav.

Koristus

Koristan su toa ja muigan omaette,
naeratan ja võtan harja kätte.

Ma teadsin koguaeg, milline sa oled,
kuidas sa laamendad, kui mind ei ole.
Teadsin, aga olin ikka siin.
Sinu kõrval, et kõik ei läheks nii.

Ma teadsin koguaeg, millised on su puudused,
mida tähendab mentaalne peks.
Aga muutmise asemel tulid suudlused
ja rääkimise asemel seks.

Kuidas ma ennast tagasi muudan?
Kui ma naerata, siis kuidas ma seda suudan?
Kuidas ma tõstan mööbli tagasi paika?
Kui sind enam pole ja sa mind ei aita.

Mälestus sinust tuleb mulle appi.
Lööb jalaga ukse katki.
Tuleb, et kinkida oma mõistuse ja silmad,
et saabuks õnn ja ilusad ilmad.

14

Ma olen keskealine mees ja mul on firma.
Iga puhkuse veedan Birmas.
Ma olen automaaler, kes pintsliga autosid värvib.
Klientideks on Priit Toobal ja Neeme Järvi.
Ettevõtlus pole üldse paha.
Maksta saab ainult sularahas.

Ma olen abielus ega taha kedagi teist.
Kui siis ainult tüdrukut, kes on 14.
Nad pole kained aga mina ei kõigu,
lilled käes hüppan üle okseloigu.

Lõpuks ometi pandi mind vangi.
Nüüd kuulan Kuku raadiost Rein Langi.
Terve päeva tõstan kangi.
Ma ei vii enam tüdrukutele lilli,
ega vaata koos tumedaid pilvi.