Järgmised esinemised

14.06/ kell 18.00 Raamatute esitlus: Jaan Keskel/Allan Keian (Tasku Keskuse Rahva      Raamat, Tartu)
14.06/kell 20.00 Noorkirjanike raamatuesitlus: Allan Keian & Jaan Keskel (pubi Zavood, Lai 30, Tartu)
2.07/kell 18.30 Tallinna Keskraamatukogu Luuleklubi (Estonia pst 8)

 

 

Minu parimad luuletused ja jutud on vormistatud raamatuks “Viirastus ja viis naist”

 

Raamatu tellimine: ajkeskel@gmail.com. Hind 5 eurot. Tallinnast väljaspoole tellimisel lisanduvad transpordikulud.

Advertisements

14

Ma olen keskealine mees ja mul on firma.
Iga puhkuse veedan Birmas.
Ma olen automaaler, kes pintsliga autosid värvib.
Klientideks on Priit Toobal ja Neeme Järvi.
Ettevõtlus pole üldse paha.
Maksta saab ainult sularahas.

Ma olen abielus ega taha kedagi teist.
Kui siis ainult tüdrukut, kes on 14.
Nad pole kained aga mina ei kõigu,
lilled käes hüppan üle okseloigu.

Lõpuks ometi pandi mind vangi.
Nüüd kuulan Kuku raadiost Rein Langi.
Terve päeva tõstan kangi.
Ma ei vii enam tüdrukutele lilli,
ega vaata koos tumedaid pilvi.

Laupäeval, 24. aprillil 2010

Kui keegi teaks, et ma hakkan kirjutama kohe oma esimest luuletust avaldaksid nad selle üle suurt imestust või mõtleksid, et ma teen nalja. Aga keegi ei muiga praegu, sest nad ei tea minu plaanist midagi.  Minu endine ühiselamutoakaaslane Sander, kes tõi mulle ühikasse lugemiseks Tõnu Trubetsky luulekogu ja kellega koos me veel mõne kuu kooli ühielamu toa naril istusime ja Vennaskonna laulutekste kiitsime, tahaks kindlasti mu uuest hobist kuulda. Aga ta ei tea midagi ja mul pole veel isegi aasta pärast piisavalt julgust, et oma luuletusi üldse kellegile näidata. Ma ei näita oma tulevasi tekste järgmise aasta jooksul ka oma õdedele, vennale, sõpradele ega neiule, kes andis mulle rohkemal või vähemal määral inspiratsiooni tervelt minu üheksaks esimeseks luuletuseks. Ma olen 19. Lõpetasin 2 kuud tagasi kutsekeskkooli ja kolisin Kehtna ühiselamust tagasi ema ja õe juurde Mustamäe korterisse. Ülikooli minekuni, püsisuhte tekkimiseni ja avastamiseni, et mulle meeldib teiste ees laval oma luuletusi ette kanda, läheb veel aega. Mõni asja jaoks rohkem, mõne jaoks vähem.

Mul ei olnud lapsena huvi ei luuletuste, raamatute ega muusikategemise vastu. Mu õed käisid kunstiringis ning nad mõlemad joonistavad väga hästi. Ma mäletan lapsepõlvest, kuidas ema neid selle eest kiitis. Mina joonistada ei osanud ja seetõttu ei pannud ma ka emale pahaks, et ma mind selle eest ei kiitnud. 15-aastasena Õpilasmalevas käies hakkas mind huvitama kitarrimäng ja mõned kuud tagasi jõudsin ma lõpuks oma esimene kitarri ostuni. Mu esimesed luuletused olidki mõelnud laulutekstideks, kuid peagi selgus, et luuletuste kirjutamine tuleb mul hoopis paremini välja, kui kitarrimäng, mida ma piisavalt harjutada ei viitsinud ja millest ma praegu mäletan ainult peamisi akorde.

Aga kuidas peaks üldse luuletust kirjutama hakkama? Mõni aeg varem kuulsin R2 intervjuust, et Tõnu Trubetsky kirjutas laulu “Pille-Riin” sõnad lugedes raamatut “Pille-Riini lood”. Võtsin siis ette raamatut “Väike prints” ja hakkasingi pihta. Kuna ma uskusin sellel ajal ja usun siiani, et looming peab olema emotsionaalne, mõtlesin ma luuletust kirjutades veidi varem juhtunud õnnetu juhtumise peale, kuidas ma olin 2 korda väljas käinud ühe tüdrukuga, kellega mul oli koos väga tore, ning tundus, et tore on ka temal. Aga ma eksisin, sest kolmandale kohtingule kutsumisele vastas Kaie (kohtuasja vältimiseks nimi muudetud), et tahab oma õega koos aega veeta ja pole minuga suhtlemisest huvitatud.

Kui keegi teksti loeb, mõtleb ta kindlasti, miks mu luuleblogi nimi on Mustamäe Korter ja Patarei vangla. Tõe huvides pean ütlema, et ma pole kunagi murdnud sisse ühtegi Mustamäe korterisse ega istunud kinni 15 voodikohaga Patarei vangla ühiskongis. Küll aga kirjutasin ma Mustamäe korteris oma esimene luuletuse “Päikesega koos sündinud” ja esinesin esimest korda oma luuletustega avalikult Patarei vanglas toimunud kirjandusõhtul “Viimane neljapäev”.

Parem plaan

Ta on tagasi, sest tal pole enam kiire.
Polnud aega vastata.
Telefon läks katki ja kaotas pastaka.
Ta teeb mu ümber jälle tiire.
Ta magas 5 aastat sisse nagu kevadine Mõmmi.
Mul on temast vanas Nokias kuvatõmmis.

Ta on mõistlik nagu pime täis peaga sõites.
Kui ütleb, et ei saa veel rääkida kõike.

Nüüd ta mangub ja hirmutab.
Talle ei meeldi, mida ma raamatus kirjutan.
Manipuleerib nagu lasteraamatu Pipi.
Vanem naine aga samad nipid.

Mida ma nüüd teen?
Ma ei mõtle enam kunagi nii.
Ootan headust aga seda polegi siin,
Tahaksin küll aga ma enam ei saa.
Jumalal on hoopis parem plaan.

Lemmikloom

Ninaga joonistan su seljale roosid.
Luban, et täidaksin kõik su soovid.
Palun vaid, et oleksid mu loom.
Annan sulle kõik ja juurde veel toon.

Ma ostan sulle ilusa ja särava puuri.
Toon sind elutuppa, ega jäta kuuri.
Annan sulle juua, et läigiks su karv.
Maksan elektriarve ja pole mehena arg.

Minu rahvusloom pole hunt, vaid keegi leebem.
Hunt on kuri ja suur.
Naine peab mahtuma sinna, kus on puur.
Viskasin puuri ju mõned meened.

Ta polegi loom, vaid seksikas proua.
Keegi, keda olen oodanud kaua.
Minu proua on mu lemmikloom,
kes mulle laulab, kui algab Eurovisoon.

Maailmamuutja

Ma olen hea mees ja väga tore.
Kuigi süüdistan ennast ja olen tobe.
Leplikult veedan üksi sünnipäevad ja tähtpäevad.
Ta ei saa end minuga näidata, sest teised ju näevad.

Ta ei saa öelda, miks ta koguaeg ümber mõtleb.
Ma tegelikult tean aga miks ta seda ei ütle?
Küsimuse peale saan vastu pead.
Kuidas ma aru ei saa, et oleme koos head?

Mul on väga kahju, et selle suhtega nii läks,
et lõppes hobusekannatus ja jäks.

Lahkuminek polnud kellelegi võit.
Aga sellest suhtest võitsid küll kõik.
Tema sa lõpuks tunda, et keegi võitleb tema eest.
See oli siiras ja tuli mul seest.
Ta sai ka energiat, et kohe järgmisega uuesti suuta
ja mina sain lõpuks aru, et maailma ei saagi muuta.

 

Vihakiirabi

Ma olen vihane, sest kõik ei tee nii nagu mina.
Kõik ei võta praegu unerohtu ega pane tina.

Unes saan ma lõpuks puhata.
Rääkida sinuga juttu ja sind uuesti kohata.
Ärkvel olen ma vihane, sest teised ei tea, mida ma tunnen.
Seega panen tina ja vajun tagasi unne.

Unes lähme koos õigele maapeole.
Kus ei tohi öelda sõna “Tallinn”
Juhul, kui elu on sulle ikka kallis.
Me oleme vait ega ärgita kedagi valgustkarvale teole.

Aga üksildus pole naljaasi
ja mina olen kõigest mees, mitte masin.

Viimases hädas satun vihakiirabisse.
Aga kiirabi ei päästa mind, vaid viib tagasi linna.
Kuidas ma küll lasin oma unenäol nii kaugele minna?

Räägin iseendaga

Räägin jälle iseendaga ja lasen häälen kajada.
Kuni minu juurde tulevad nemad.
Nad pole rohelised mehikesed, vaid on väga kenad.
Üritan küll aga ei suuda neid ära ajada.

Nad on mu kallid vaimud eelmistest eludest.
Aastate tagant ja nendest meludest.
Tulid, et anda mulle nôu.
Nad on mures, sest näevad, et see käib mulle üle jõu.

Üks küsib:
Lolliks oled läinud vôi?
Miks sa varem ära ei läinud, kui ta sind lôi?

Teine küsib:
Miks sa ennast niimoodi karistad?
Miks sa Mündis jood ja oma raha laristad?

Kuhu iganes sa lähed.
Kui sa lubad endale vähem,
siis ootan mina seal.
Seisan mitte enda, vaid sinu käte peal.

Kes on jobud?

Kes on jobu?
Mitte mingi suvaline loll.
Mitte viisakas nagu Juhan Partsi Leedu jobu.
Vaid ikka päris õige loll ja tobu.

Ilus tüdruk, kes  sai 14 aastaselt lapse ja praegu joob.
Keegi ei tea palju ta ühiskonda väärtust loob.
Lapse kasuisaks peetakse suvalist venda,
kes arvab, et Eiffeli torn asub Elvas.

Kes riigiasutustes tasuta asju nõuab.
Tahab riigi raha eest hambaid valgendada.
Laenutada raamat ja seda tasuta paljundada.
Küll tallegi kõik kohale jõuab.

Kes on jobud?

Haritud naised, kes ühtivad probleemsete vangidega.
Mehed, kes veedavad rohkem aega eesti kanalite, kui kangidega.
Tinderinaised, kes eesti meestega kokku ei saa.
Ainult Itaalia mees teab, kes on daam.

Kust mina tean, miks inimene on loll?
Vähe elukogemust.
Vähe tehtud töid.
Liiga palju Ollikas veedetuid öid.
Vähe kulutatud võimaluste ust.

Asi pole selles, et me liiga palju joome.
Me ei tea lihtsalt, et maapoodides müüakse ka kondoome.

Ei taha

Meie laevareisil juhtub see, mis juhtuma peab.
Ta istub jälle telefonis ja lihtsalt suhtleb.
Üks mees, teine mees.
Ta on ikka päris teemas sees.
Ta ju ainult suhtleb ja on selle üle uhke.

Minuga ta küll enam ei räägi.
Tore, kui teda üldse näengi.

Kannan ta laeva ja laevast maha.
No mis seal ikka. Kui ei taha, siis ei taha.
Ta on nii ametis ja ainult chattib.
Ei märkagi, kui ma asju pakin ja minekule sätin.
Ma kirun ennast ja oma pikki juhtmeid.
Ta tahab olla Savisaar, kellel oli palju kõrvalsuhteid.

Nädala pärast helistab ja ütleb, et ei saa ilma minuta.
Vabandab ja loodab, et pole liiga hilja.
Aga mina teen ikkagi nii nagu Savisaare Vilja.
Üllataval kombel saab elada ka ilma temata.